Kui laps jookseb meie juurde oma järjekordse kunstiteosega, siis tahaks juba mõtlemata huultelt lipsata tagasiside “väga ilus”. Kui ta paneb selga oma uue kleidi või kostüümi, siis sooviksime jälle öelda, et ta näeb väga ilus välja. Vanemad kuhjaksid ilmselt lõpmatuseni oma lapsed üle komplimentidega: ,,Sa oled kõige andekam, kaunim ja tublim.” Eesmärk nende sõnade taga on laste enesekindluse tõstmine ja positiivsuse süstimine ning vanemate kinnituse saamine on lapse jaoks väga oluline. Siiski on väga tähtis, kuidas lapsele tagasisidet anda, sest vastasel juhul võime õilsa eesmärgi pahupidi pöörata.
Nimelt peaksime täiskasvanutena vältima üleüldse hinnangute andmist. Kui laps kuuleb pidevalt uut kleiti selga pannes, et ta on ilus, siis seostub lapsele tema ilu mingisuguste asjadega, mitte sellega, et kogu tema olemus on ilus. Ehk siis laps tunneb end ilusalt ainult siis, kui ta on midagi ilusat selga pannud, aga mitte siis kui tõuseb hommikul sassis peaga üles. Sellisel moel saab lapsest suurema tõenäosusega madala enesehinnanguga täiskasvanu, kes peab end ilusaks tundmise nimel kõige materjaalsega kuhjama.
“Väga tubli” on ilmselt kõige levinum kommentaar lapsele tagasiside andmiseks. Sellegipoolest peaksime täiskasvanutena seda võimalikult vähe kasutama. Seda seetõttu, et nende sõnadega seostub lapsele, et tubli olemiseks peab ta asju täpselt nii tegema ehk igal korral täpselt sellesse punkti jõudma. Kui ta pingutas vähe, siis miks ta peaks järgmisel korral rohkem pingutama? Kui pingutas palju, siis äkki ta järgmine kord enam nii palju ei jaksa? Siis järgmine kord ta enam pole tubli. Lisaks kuulevad ja jagavad lapsed ju ka omavahel hinnanguid. Kui teine laps oli tubli, sest jooksis väga kiiresti, aga mina pingutasin kogu väest ja nii head aega ei saanud, siis mina ei ole ju tubli.
Aga milline tagasiside on laste jaoks edasiviiv?
Vastus on väga lihtne, aga kindlasti suur enesekontrolli harjutus igale täiskasvanule, kes on hinnangute maailmas üles kasvanud. Nimelt märgata laste pingutust vastvalt tema võimetele. Kiidame lapsi selle eest, et nad on vaeva näinud, et paremaks saada. Nii ei pane me lastele ette mingisugust piiri, kuhu nad peavad jõudma, vaid mida rohkem nad pingutavad, seda kaugemale nad jõuavad. Nii kasvatame suurema tõenäosusega lapsed, kes ei jahi võistlustel 1. kohta, vaid lähevad ennast proovile panema. Lapsi, kes ei sea endale täiskasvanuna piire, vaid pingutavad, sest nii on kõik võimalik. Lapsi, kes võrdlevad ennast vähem teistega. Nii kasvatame positiivsema minapildiga lapsi.
Lisa kommentaar