Laps kuuleb päeva jooksul tohutult palju sõnu. Mõne tähendus saab kiiresti selgeks, teise mõistmiseks ja kasutama hakkamiseks on vaja palju rohkem kordusi ning erinevaid olukordi. Ühe korra põhjal ei teki enamasti veel kindlat seost sõna ja selle tähenduse vahel.
Mõtle näiteks sõnale „õun“. Laps kuuleb seda hommikul, kui lauale pannakse õun. Järgmisel korral ütleb täiskasvanu „võtame õuna“, poes räägitakse õunte ostmisest ning õhtul nähakse õuna pildiraamatus. Kui laps kuuleb sama sõna korduvalt olukordades, kus selle tähendus on talle nähtav või muul viisil mõistetav, saab sõna ja selle tähenduse vaheline seos tasapisi kinnistuda.
Piktogramm võib sellises õppimisprotsessis olla lapsele täiendav visuaalne tugi. Kui sama pilti kasutatakse järjepidevalt koos vastava sõna, tegevuse, eseme või olukorraga, saab laps üha rohkem võimalusi siduda omavahel pilt, kuuldud sõna ja selle tähendus.
See ei tähenda, et piisab lapsele pildi näitamisest ja sõna ütlemisest. Piktogrammi tähendus tuleb lapse jaoks samuti tuttavaks saada ning just seetõttu on oluline selle korduv ja tähenduslik kasutamine päris suhtlusolukordades.
Miks võib pildist olla lapsele abi?
Suuline kõne on mööduv. Kui ütleme lapsele midagi, peab ta kuuldud infot sellel hetkel vastu võtma, mõistma ja vajadusel ka meeles hoidma. Pilt jääb aga lapse ette ning selle juurde on võimalik tagasi pöörduda.
Võtame ühe tavalise korralduse:
„Pane mänguasjad ära, pese käed ja tule sööma.“
Täiskasvanu jaoks tundub see lihtne, kuid laps peab korraga mõistma kolme tegevust, hoidma nende järjekorda meeles ning seejärel tegutsema.
Sama info võib olla lapsele nähtav piltidena:
mänguasjade koristamine → käte pesemine → söömine
Pildid ei peaks seejuures kõnet asendama. Täiskasvanu võiks endiselt öelda: „Kõigepealt paneme mänguasjad ära, siis peseme käed ja läheme sööma,“ kuid samal ajal on lapsel võimalus näha, millest räägitakse.
Just selles seisneb üks visuaalse toe tugevusi: öeldud sõna kaob, pilt jääb nähtavaks.
Piktogramm ei hakka lapse jaoks kohe midagi tähendama
Täiskasvanule võib tunduda, et kui pildil on inimene, kes joob, siis on ju ilmselge, et pilt tähendab „jooma“. Lapse jaoks ei pruugi sümboli tähendus aga automaatselt sama selge olla.
Seetõttu on väga oluline see, kuidas piktogramme kasutatakse.
Kui enne joomist näidatakse lapsele korduvalt sama piktogrammi ja selle juures kasutatakse sõna „jooma“, puutub laps ikka ja jälle kokku sama pildi, sõna ja päris tegevusega. Enne õue minekut võib kasutada õue minemise pilti ja samal ajal rääkida õue minekust. Enne söömist kasutatakse söömise pilti ning tegevus järgneb sellele päriselt.
Kommunikatsioonivahendi olemasolu üksi ei taga veel seda, et laps oskab seda suhtlemiseks kasutada. Oluline on, et vahend oleks lapsele kättesaadav ning seda kasutataks järjepidevalt päris suhtlusolukordades.
Sama põhimõte kehtib piktogrammide puhul. Eesmärk ei ole näidata lapsele võimalikult palju erinevaid pilte ega eeldada, et nende tähendus on talle kohe arusaadav. Palju olulisem on valida lapse jaoks tähenduslikud pildid ning kasutada neid korduvalt olukordades, kus laps saab seostada omavahel pildi, kuuldud sõna ja selle tähenduse.
Piktogramm ei pea olema ainult abivahend mõistmiseks
Piktogrammidest rääkides mõeldakse sageli sellele, kuidas pilt aitab lapsel täiskasvanu kõnest paremini aru saada. Kuid piktogrammidel võib olla veel olulisem roll: nende abil võib laps ise suhelda.
Kui suuline kõne ei ole lapse jaoks piisav eneseväljendusviis, kasutatakse suhtlemise toetamiseks augmentatiivset ja alternatiivset kommunikatsiooni ehk AAC-d. See hõlmab erinevaid suhtlusviise ja -vahendeid, mis võivad suulist kõnet toetada või vajadusel asendada.
Seega võib ühe lapse jaoks piktogramm aidata mõista, mis järgmisena toimub, teise jaoks toetada uue sõna tähenduse mõistmist ning kolmanda jaoks olla vahend, mille kaudu ta saab ise öelda, mida tahab, tunneb või mõtleb.
Piktogrammide kasutamist tuleb samuti õppida
Kui anname lapsele suhtlustahvli, pildid või kommunikaatori, ei saa eeldada, et ta teab automaatselt, kuidas seda suhtlemiseks kasutada.
Siin on väga oluline mudeldamine.
Lihtsustatult tähendab see seda, et täiskasvanu ei oota ainult, et laps pildile osutaks, vaid kasutab lapsega suheldes ka ise tema kommunikatsioonivahendit. Kui räägime söömisest, võime samal ajal osutada vastavale pildile. Kui ütleme „veel“, kasutame selle juures vastavat sümbolit. Nii näeb laps kommunikatsioonivahendit päriselt suhtluses kasutatavana.
See on oluline põhimõte ka kodus piktogrammidega alustades: me ei pea last kogu aeg küsitlema.
„Mis see on?“
„Näita, kus on sööma.“
„Ütle, mis selle pildi peal on.“
Õppimine ei pea koosnema pidevast kontrollimisest. Täiskasvanu saab hoopis ise pilte loomulikult kasutada ja keelt mudeldada. Laps kuuleb sõna, näeb vastavat sümbolit ning kogeb seda päris olukorras korduvalt.
Piktogrammid ei ole ainult kõneraskustega lastele
Piktogrammidel ja teistel visuaalsetel tugedel on oluline koht nende laste suhtlemise toetamisel, kelle suuline kõne ei ole igapäevaseks eneseväljenduseks piisav. Samas ei tähenda see, et piktogramme võiks kasutada ainult siis, kui lapsel on diagnoos või kõnepuue.
Pilte saab kasutada ka sõnavara arendamisel, võõrkeele õppimisel, lausete moodustamisel, jutustamisel, kooliks valmistumisel ja igapäevaste tegevuste struktureerimisel.
Näiteks saab tuttavatest piktogrammidest hakata moodustama lihtsaid lauseid:
mina + tahan + õuna
poiss + jookseb
tüdruk + on + kurb
Pilte saab sorteerida kategooriatesse – loomad, toidud, riided, tegevused või tunded. Võib võtta mõned juhuslikud pildid ja mõelda nende põhjal välja loo. Emotsioonide piktogrammidega saab rääkida sellest, millal laps ise on olnud rõõmus, kurb, vihane või üllatunud.
Nii ei õpi laps lihtsalt üksikuid sõnu nimetama, vaid kasutama neid tähenduslikus kontekstis ja looma erinevate mõistete vahel seoseid.
Sarnane tähenduse mõistmine muutub hiljem oluliseks ka lugemisel. Lugemisoskus ei tähenda ainult tähtede sõnadeks kokku lugemist – laps peab mõistma ka seda, mida loetud sõnad ja laused tähendavad. Sellest oleme pikemalt kirjutanud artiklis „Kuidas toetada lapse lugemisoskuse arengut?“.
Piktogrammidega saab muuta päeva lapse jaoks nähtavamaks
Üks lihtsamaid viise piktogrammide kasutamisega alustamiseks on päevakava.
Hommik võib näiteks koosneda järgmistest piltidest:
ärkamine → riidesse panemine → hommikusöök → hambapesu → lasteaeda või kooli
Päevakava võimaldab lapsel vaadata, mis on juba toimunud ja mis tuleb järgmisena. Samuti saab piltidega muuta konkreetsemaks ühelt tegevuselt teisele liikumise: kõigepealt lõpetame mängu, seejärel paneme riidesse ja siis läheme õue.
Piktogrammid ei muuda loomulikult iga üleminekut või keerulist olukorda automaatselt lihtsaks. Küll aga annavad need lapsele täiendava võimaluse mõista, mis praegu toimub ja mis järgmisena juhtuma hakkab.
See teema on mulle eripedagoogina väga oluline
Piktogrammid ning teised kõnet toetavad ja asendavad kommunikatsioonivahendid on olnud osa minu tööst eripedagoogina juba aastaid. Olen töötanud lastega, kes kasutavad suhtlemiseks nii piktogramme kui ka elektroonilisi kommunikaatoreid, ning toetanud nende vahendite kasutamist õppimis- ja suhtlusolukordades.
Sama valdkonda uurisin põhjalikumalt ka oma 2026. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud eripedagoogika magistritöös „Kommunikaatori abil suhtleva lapse koolitee algus lapsevanema, klassiõpetaja ja tugispetsialisti perspektiivist“. Magistritöös jälgisin kolme esimeses klassis õppiva, kommunikaatorit kasutava lapse koolitee algust ning uurisin lapsevanemate, õpetajate ja tugispetsialistide kogemusi.
Uuring tõi muu hulgas esile, et kommunikaatori kasutamine ei kujunenud koolitee alguses iseenesest süsteemseks. Selle kasutamist mõjutasid täiskasvanute kogemused, nende suunamine ja klassikeskkond ning esimese poolaasta jooksul kujunesid järk-järgult välja toimivamad praktikad.
See kogemus on kinnitanud mulle ka praktikas, kui oluline on vaadata kommunikatsioonivahendist kaugemale. Ei piisa sellest, et lapsel on piktogrammid, suhtlustahvel või kommunikaator olemas. Sama oluline on see, kuidas ja kui järjepidevalt last ümbritsevad täiskasvanud seda temaga suhtlemisel kasutavad.
Kui laps vajab suhtlemisel rohkem tuge
Chingly eratundidesse on oodatud ka lapsed, kes vajavad individuaalset tuge kõne, keele ja suhtlemise valdkonnas.
See võib tähendada näiteks piktogrammidega tuttavaks saamist ja nende kasutamise õppimist või lapse olemasoleva kommunikatsioonivahendi kasutamise toetamist. Kui laps kasutab kommunikaatorit või muud AAC-vahendit, saab tunnis harjutada selle kasutamist päris suhtlus- ja õppimisolukordades, mitte ainult eraldiseisva ülesandena.
Loe lähemalt Chingly eratunide kohta
Kuidas piktogrammidega kodus alustada?
Kui laps ei ole piktogramme varem kasutanud, ei ole vaja talle korraga ette panna kümneid pilte. Mõistlikum on alustada lapse jaoks olulistest ja igapäevastest mõistetest ning tegevustest.
Need võivad olla näiteks söömine, joomine, mängimine, õue minek või magamine.
Kasuta pilte päris tegevuste ja suhtluse juures. Näita või osuta pildile, kasuta samal ajal vastavat sõna ning anna lapsele võimalus näha sama sümbolit korduvalt erinevates tähenduslikes olukordades.
Kui pildid muutuvad tuttavamaks, saab neid juurde võtta. Hiljem võib nendega koostada päevakava, moodustada lauseid, jutustada, sorteerida, mängida sõnavaramänge või kasutada neid suhtlemise toetamiseks.
Eesmärk ei ole see, et laps õpiks võimalikult kiiresti ära võimalikult palju piktogramme.
Eesmärk on, et pildil tekiks lapse jaoks tähendus ja kasutus.
375 piktogrammi, mida saab kasutada erinevatel eesmärkidel
Piktogrammide kasutamisega tekib üsna kiiresti üks praktiline vajadus: erinevate olukordade jaoks on vaja erinevaid pilte.
Seetõttu olen Chingly jaoks kokku pannud 375 piktogrammiga komplekti, mida saab kasutada vastavalt konkreetse lapse oskustele ja vajadustele.
Mõte ei ole anda lapsele korraga kätte kõik 375 pilti. Suur valik võimaldab hoopis täiskasvanul võtta kasutusele just need piktogrammid, mis on selle lapse jaoks praegu tähenduslikud, ning valikut hiljem järk-järgult laiendada.
Piktogramme saab kasutada näiteks sõnavara toetamiseks, lausete moodustamiseks, jutustamiseks, kategoriseerimiseks, päevakava koostamiseks, emotsioonidest rääkimiseks ja erinevate õppemängude loomiseks.
Kõige olulisem on aga see, et piktogrammid ei jääks lihtsalt ilusateks kaartideks lauale või kausta.
Nende väärtus tekib suhtluses – kui laps näeb sümbolit, kuuleb selle juures keelt ja kogeb selle tähendust päris olukordades ikka ja jälle.
Lisa kommentaar