Lapsel on õppimisega raske. Matemaatikaülesanded võtavad väga kaua aega, lugemine ei taha kuidagi ladusamaks muutuda või kontrolltööks õpitakse mitu õhtut, kuid tulemus ei näita seda pingutust. Sellises olukorras tekib lapsevanemal sageli küsimus: kelle poole pöörduda – kas eraõpetaja või eripedagoogi poole?
Mõlemad võivad last õppimises toetada, kuid nende töö fookus on veidi erinev.
Kõige lihtsamalt öeldes aitab eraõpetaja eelkõige konkreetse õppeaine või teemaga, eripedagoog aga vaatab laiemalt, mis õppimist lapse jaoks raskeks teeb ja milliseid oskusi oleks vaja toetada.
Piir nende kahe vahel ei ole alati täiesti selge ning mõnikord vajab laps erinevatel hetkedel mõlemat tuge.
Millal võib abi olla eraõpetajast?
Eraõpetaja poole tasub pöörduda näiteks siis, kui laps on mõnes konkreetses õppeaines maha jäänud või vajab teema mõistmiseks rohkem aega ja selgitamist, kui koolitunnis on võimalik pakkuda.
Näiteks võib laps olla haiguse tõttu mitu nädalat puudunud, uus matemaatikateema võib olla jäänud segaseks või on ees kontrolltöö, milleks valmistumisel oleks vaja kedagi kõrvale.
Eraõpetaja saab teema uuesti lahti seletada, ülesandeid koos lapsega läbi teha ja vajadusel leida teistsuguse viisi sama asja õpetamiseks.
Selline tugi võib olla väga kasulik, kui lapse põhiraskus on tõesti seotud ühe aine või konkreetse teemaga. Sellest, miks individuaalne tugi võib mõne lapse puhul olla vajalik ka siis, kui ta suures klassis lihtsalt ei jõua samas tempos kaasa, olen kirjutanud ka artiklis „Kui laps kaob suures klassis ära: millal võiks eratund aidata?“.
Näiteks võib laps muidu õppimisega hästi toime tulla, kuid murdude teema on matemaatikas jäänud arusaamatuks. Sellisel juhul ei tähenda raskus tingimata seda, et õppimise aluseks olevates oskustes oleks probleem. Vahel ongi vaja lihtsalt rohkem aega, harjutamist ja individuaalset selgitamist.
Mida teeb eripedagoog teisiti?
Eripedagoogi töö ei alga tavaliselt ainult küsimusest: „Milline ülesanne on lapsel tegemata?“
Olulisem on aru saada: miks see ülesanne lapse jaoks keeruline on?
Õppimine koosneb väga paljudest väiksematest oskustest. Selleks, et näiteks matemaatika tekstülesannet lahendada, ei piisa ainult arvutamisoskusest. Laps peab suutma teksti lugeda, sellest olulise info välja võtta, küsimusest aru saada, vajalikku infot meeles hoida ning alles siis sobiva tehte valida.
Kui üks neist etappidest valmistab raskusi, võib välja paista hoopis see, et „laps ei oska matemaatikat“.
Sama kehtib teistes ainetes.
Laps võib teada õiget vastust, kuid tal võib olla keeruline oma mõtet kirjalikult väljendada. Ta võib lugeda teksti tehniliselt õigesti, kuid mitte saada aru selle sisust. Ta võib kodus õpitu väga hästi selgeks saada, kuid kontrolltöös ei suuda vajalikku infot meenutada või ülesandega alustada.
Eripedagoog püüabki vaadata õppimist tervikuna.
Töös võivad tähelepanu all olla näiteks:
- lugemine ja loetu mõistmine;
- kirjutamine ja õigekiri;
- matemaatilised baasoskused;
- tööjuhiste mõistmine;
- tähelepanu hoidmine;
- töömälu;
- ülesande alustamine ja lõpuni tegemine;
- õppimisstrateegiad;
- oma töö kontrollimine;
- oskus abi küsida ja selgitada, millest laps aru ei saa.
Eesmärk ei ole lapsele diagnoosi panna, vaid mõista, millises õppimise etapis raskus tekib ja kuidas last selles kõige paremini toetada.
„Aga tal on ju ainult matemaatikaga raske.“
Just sellepärast ei olegi alati võimalik enne kohtumist öelda, kas laps vajab eraõpetajat või eripedagoogi.
Näiteks võib vanem pöörduda minu poole murega, et laps ei saa matemaatikaga hakkama.
Ülesandeid koos vaadates võib aga selguda, et arvutamine ise tuleb lapsel täiesti hästi välja. Raskus tekib siis, kui ülesandes on kolm lauset teksti ja laps peab ise otsustama, millist infot kasutada.
Sellisel juhul ei pruugi probleem olla korrutamises, jagamises või liitmises, vaid näiteks teksti mõistmises, olulise info leidmises või töömälu koormuses.
Teisel lapsel võib olukord olla vastupidine: ta saab ülesande sisust hästi aru, kuid mõni konkreetne matemaatiline oskus on jäänud lihtsalt kinnistamata. Siis võibki kõige mõistlikum olla ainealane järeleaitamine.
Sellepärast tasub enne lahenduse valimist vaadata, mis lapse jaoks tegelikult raskeks läheb.
Millal võiks kaaluda eripedagoogi poole pöördumist?
Ühe konkreetse märgi järgi ei saa otsustada, et laps vajab kindlasti eripedagoogi tuge. Küll aga tasub olukorda lähemalt vaadata, kui raskused korduvad ja hakkavad õppimist või lapse enesetunnet mõjutama.
Näiteks siis, kui:
- õppimisega seotud raskusi esineb mitmes aines;
- laps õpib kontrolltööks palju, kuid tulemused jäävad pingutusest hoolimata nõrgaks;
- kodus oskab laps ülesande ära teha, kuid koolis või kontrolltöös mitte;
- tööjuhenditest arusaamine on keeruline;
- lugemine on aeglane, pingutust nõudev või laps väldib seda;
- loetud tekstist arusaamine valmistab raskusi;
- kirjutamisel jäävad pidevalt samad vead;
- laps vajab ülesande alustamiseks ja tegemiseks väga palju täiskasvanu abi;
- õpetaja on samuti märganud, et laps vajab rohkem tuge;
- laps ise hakkab õppimise tõttu ütlema, et ta „ei oska“, „on rumal“ või ei taha enam proovida.
Need märgid ei ütle automaatselt, milles raskus seisneb. Need annavad pigem põhjust vaadata lapse õppimist põhjalikumalt.
Mõnikord on vaja mõlemat
Eraõpetaja ja eripedagoog ei ole teineteise vastandid.
On lapsi, kellel on korraga vaja toetada mõnda õppimise aluseks olevat oskust ning samal ajal aidata konkreetse õppeainega järje peale.
Näiteks võib lapsel olla raskusi loetu mõistmisega, mis mõjutab omakorda matemaatika tekstülesannete lahendamist. Eripedagoogilises töös saab tegeleda teksti mõistmise ja ülesande analüüsimise oskusega, samal ajal kui aineõppes tuleb kinnistada ka matemaatilisi teadmisi.
Samuti võib olukord aja jooksul muutuda.
Ühel hetkel on kõige olulisem saada aru, miks õppimine nii keeruline on. Hiljem võib põhirõhk minna juba konkreetsete õppeainete teadmiste kinnistamisele.
Kõige tähtsam ei ole niisiis valida lapsele võimalikult kiiresti üks silt või teenus, vaid leida just see abi, mida tal konkreetsel hetkel vaja on.
Mis toimub esimesel kohtumisel eripedagoogiga?
Esimene kohtumine ei pea lapse jaoks tunduma kontrolltöö või hindamisena.
Minu jaoks on oluline kõigepealt lapsega tuttavaks saada ja näha, kuidas ta erinevates ülesannetes tegutseb.
Sõltuvalt lapse vanusest ja murest võime teha erinevaid lühikesi ülesandeid, mängida, lugeda, kirjutada või lahendada midagi matemaatilist.
Samal ajal jälgin näiteks seda, kuidas laps tööjuhendist aru saab, millist abi ta vajab, mida ta teeb siis, kui vastust kohe ei tea, kuidas ta oma tööd kontrollib ning millised ülesanded tulevad kergemini ja millised nõuavad rohkem pingutust.
Eesmärk ei ole leida võimalikult palju asju, mida laps ei oska.
Palju olulisem on saada aru, mida laps juba oskab ja millele saab edasise õppimise üles ehitada.
Pärast saab koos vanemaga arutada, mida märkasin ja milline võiks olla järgmine samm.
Mõnikord tähendab see regulaarseid eripedagoogilisi tunde. Mõnikord võib olla vaja hoopis aineõpetaja tuge. Vahel piisab ka sellest, kui muuta õppimise viisi või harjutada mõnda konkreetset oskust kodus.
Kui soovid täpsemalt vaadata, milliseid individuaalseid tunde Chinglys pakun, leiad info eratundide lehelt.
Kuidas siis valida, kas eraõpetaja või eripedagoog?
Kui raskus on tekkinud ühes konkreetses õppeaines ja põhjus on üsna selge, näiteks puudumine, üks arusaamatuks jäänud teema või vajadus enne kontrolltööd rohkem harjutada, võib olla hea valik eraõpetaja.
Kui aga õppimine on pikemat aega raske, raskused korduvad erinevates ainetes või tundub, et probleem ei ole ainult aine teadmistes, tasub kaaluda eripedagoogiga konsulteerimist.
Ja kui sa vanemana ei oska ise otsustada, ei peagi.
Kirjuta mulle mõne lausega, mis lapse jaoks koolis või kodus kõige rohkem raskusi valmistab. Selle põhjal saame arutada, kas eripedagoogiline tugi võiks olla sobiv või tasuks otsida hoopis teistsugust abi.
Kõige olulisem on jõuda selleni, et laps ei peaks lihtsalt rohkem pingutama, vaid saaks õppida viisil, mis teda päriselt toetab.
Lisa kommentaar